Niisiis, lõpuks tuli see viimane piir kätte. Eile tundsin, kuidas lihtsalt kõik viskas kopa ette ja kui väsinud ma sellest kõigest olen.
Kui ennem kaalusid lõpuks tema pluss pooled ja toredad koosveedetud ajad need vead üle, siis nüüd on kaal teiselepoole kaldu.
Imelik kuidas ajaga kõik asjad selguvad. Ma ei olnud ennem valmis temast lahti laskma järelikult. Ootasin seda hetke (muidugi kui seda poleks tulnud siis oleks ehk asi paremaks läinud).
Nüüd siis ees see kõige raskem osa..
Kõigepealt tal vaja välja kolida, nii kuidas ta nüüd suudab. Välja ei saa päris visata ju kui tal sentigi hingetaga pole. Ja siis vaikselt kõigile sellest teatamine.
Ning - südame paranemine ja tagasi kokku kasvamine...
Huvitav palju inimene välja kannatab selliseid südamepurunemisi ennem kui muutub kibestunud tigedikuks? See vist oleneb inimesest..
